| Suudeldakse ilmaratta peal. Ta läheb väikese õe kätt pihus hoides suhkruvatiputka juurest purskkaevu servale istuma seal. Ta on palunud igal õhtul imedeaega, väike õde on saanud vaid lisaaega. Väike õde pole tivoli ainuke patsient, kuid tema vikerkaar on kirkam kui muude. Ta näeb määrdunud akent mis on maastik tas endas all tammepuude. Lapsed kogunevad vihmasajus ja mäng algab, lootusel on niisama mitu kinga kui jalga. Vihmahoog lõpeb keegi sulgeb taevased värgid, väike õde embab siludes mõlema särgid. Väike õde küsib kes oleksin kui nimetaksid mind nagu oled näinud praegu, ta kirjeldab linnukest just nii on just hea just sedaaegu. Tuul kannab õhtujahedust oma seljakoti sees, nad tõusevad, teekond on ees. Kui nad mööduvad kosest ja läheneb sadamaala, ütleb väike õde et kummitused on tehtud linadest ja inglid udusulgedest aga muidu on nad peaaegu üks ja seesama. |
Ma pole veel armunud
alles võõristan tantsijat
naeratan varjus
päike küll meeldib mulle
aga see pole mulle hea
Armusuhe on kui ülikond
ta noogutab
tuletab meelde enda nähtud pilti kus
klassiruumis olid vaid pingid millesse
õpilased hommikuti riietusid
küsib
tead ju sellist hetke kui taevasse ei mahu
lisaks enam ühtki tiivapaari
Ole ettevaatlik, ma hakkan sinuga harjuma
ütlen et tantsija olevat möönnud
kui leidis mu vanakraamipoest
Mõned haigestuvad tunnetesse
mida ei saa ravida
ta märgib
kõik ju märkavad sinust oled
ülearmunud
aga öelgu seda kirurg alles homme
Mu süda pole hullunud
kodust nii kaugel
et ajavahe omaks tähendust
märkan võpatades
tantsijas on nii palju tuttavlikku
et kes ma olen
Tõlkinud:
Heli Laanekask